2026/2027 kevadsemestri õppejõud
Ei ole õpetamiseks avatud. Vt all õppekava lingi kaudu peaeriala all nominaaljaotuse ajakava.
Õppeaine sisu lühikirjeldus
Kursusel käsitletakse erinevaid teemasid ja teooriaid inimese ja looduse koosmõjust alates 20. sajandi keskpaigast tänapäevani. Loengute ja arutelude kaudu saavad üliõpilased ülevaate erinevatest inimese, looduse ja keskkonna vaheliste suhete käsitlustest. Kuigi kursuse keskmes on antropoloogilised lähenemised, annab see ülevaate ka teiste sotsiaal- ja humanitaarteaduste käsitlustest. Kursus algab ajalooliste käsitluste tutvustamisega ning liigub kronoloogiliselt edasi uuemate teooriate ja käsitluste juurde. Kursuse teine pool keskendub eelkõige uuematele ja praegu kasutusel olevatele käsitlustele. Kursuse olulisemate teemade hulka kuuluvad keskkonnadeterminism, kultuuriökoloogia ja inimökoloogia, ökoloogiline antropoloogia, poliitiline ökoloogia, ajalooline ökoloogia, inimeste ja mitteinimlike olendite suhted (mitmeliigiline antropoloogia), kliimamuutused ja sotsiaalteadused ning antropotseen.
Õppeaine õpiväljundid
Õppeaine edukal läbimisel üliõpilane:
- analüüsib inimeste, keskkonna ja mitte-inimlike olendite suhteid keskkonnaantropoloogia kesksete teooriate ja mõistete abil, võrreldes erinevaid käsitlusi nagu kultuuriline ökoloogia, ökoloogiline antropoloogia, ajalooline ökoloogia, poliitiline ökoloogia, multispecies-antropoloogia ja antropotseeni käsitlused;
- tõlgendab keskkonnaantropoloogilisi akadeemilisi tekste, eristades autorite teoreetilisi väiteid, normatiivseid seisukohti ja empiirilist materjali ning seostades loetut konkreetsete tänapäevaste keskkonnapraktikatega;
- sõnastab uuritava keskkonnapraktikaga seotud antropoloogilise uurimisprobleemi, kavandades väikemahulise etnograafilise andmekogumise ning põhjendades valitud vaatlus- ja intervjuumeetodeid;
- rakendab etnograafilisi oskusi inimese ja keskkonna suhte uurimisel, kogudes ja analüüsides vaatlusmärkmeid ning intervjuumaterjali eetiliselt, anonüümselt ja uuritavate nõusolekut arvestades;
- esitab teoreetiliselt põhjendatud ja empiirilisele materjalile tugineva analüüsi ühest konkreetsest keskkonnapraktikast, näidates, kuidas antropoloogiline teadmine aitab mõista keskkonnaprobleemide sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja kestlikkusega seotud mõõtmeid.